Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.

Mu meelte ja erkude tuhatkond
on ametis painaval sumal.
Võimukalt keelab neil puhata
mu süda kui mesilasjumal.

Nad kannavad minusse raugetelt
pärnadelt päikselist saaki
ja tubakaväljadelt kaugetelt
rasket, kibedat taaki.

Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.

Paul-Eerik Rummo