Ma seisan mesilas karuna,
ei mummid veel aimagi paha –
sest hetkel lihtsalt pean aru ma,
kuis murda üks taruke maha.

Vaeb meelte ja erkkude temppel:
kas tuleks (et meega prassida)
mul krahmata sülle see sumisev kremppel
ja metsade takka tassida?

Või tõrjuda kohapeal magusajanu,
mekkida kaugete pärnade tolmet?
Mis teha, et nõelav vastupanu
seejuures ei häiriks mu olmet?

Kui lõpuks mul vastus on käes
ja liginen tarule urinal kurjal,
siis mesinik tuleb, suur malakas käes
ja tantsitab seda mu turjal.

Wimberg